Anni takes photos: oh, what a beautiful birthday

8AM

Ma vananesin eile taaskord. Jälle sai aastaring täis, kui ma siia ilma potsatasin ning seekord muutus minu vanuse ees ka esinumber, mida nüüdseks kaunistab kaks ning ümar null. Teate, päris kummaline on end nii vanaks nimetada, sest kakskümmend on mo arvates ikka päris...täiskasvanulik vanus juba. Ja kümne aasta jooksul peaks ju nii paljugi korda saatma. Peaks mingisuguse sihti stabiilsuse poole võtma ja mingeid plaane tegema hakkama. Noh, õnneks saan ma oma plaani teha praegu kuni järgmise suveni.

Kuid mo sünnipäev oli imeline, arvan, et üks toredamaid, mida ma kunagi pidanud olen. Ilmselt saan ma ikkagi oma kõige toredamaks sünnipäevaks tituleerida eelmise aasta sünnipäeva, kui mo maailma kõige paremad sõbrad mulle vingepussi korraldasid. Sel aastal olin aga täiskasvanud inimesena omapäi kodust pea 2400kilomeetri kaugusel ning tähistasin oma päeva...iseendaga.

Minu siinses kodus on palju ilusaid sünnipäevatraditsioone, alustades hommikusest sünnipäeva hommikusöögist, kaunistatud tubadest ning imeheast õhtusöögist (mida tegelikult valib sünnipäevalaps, mida süüa soovib aga kuna mul erilisi eelistusi ei ole, siis ma ei osanud ka õelda, mida ma süüa tahaksin). Niimoodi algaski mo päev suurte ja tugevate kallistuste ning imemaitsva hommikusöögiga. Seejärel oli mul aga oma väikene soov, kuhu ma tahaksin minna oma sünnipäeva veetma.

Nimelt ronisin mina oma sünnipäeva puhul Reykjaviki lähedal oleva Esja otsa. Õnnetuks tegi küll pisut asjaolu, et päris tippu ma ei jõudnud, sest sinna jõudmiseks jäi puudu vaid 10 minuti jalutuskäik, kuid ühtäkki, olles üksi peaaegu mäe tipus, kaaslaseks vaid mo vapper koerapreili, oli mäe tipus alanud äkitselt tugev lumesadu, tuul oli neljakordistunud ning tumehallid pilved, mis olid mo peakohale jõudnud, tegid ühtäkki päevast õhtu ja nähtavus oli vaid 20 meetri raadiuses. Sel hetkel leidsin, et ainuõige otsus on tagasi minna misjärel me pöörasime otsa ringi ning laskusime alla tagasi. Sel päeval mägi meid täitsa külla ei võtnud...või ilmataat.

See-eest aga meetrid allpool, kus päike juba paistma hakkas, istusime me maha, Dimma nosis kaasavõetud krõbinaid ning mina avasin šampuse- pea 2000 jala kõrgusel. Vaatasin mäe pealt kui väikesed on autod, kui väikesed on paadid. Kui tibatillukesed on majad ja tundsin, et ma ei olegi nii vana ja suur kui ma hommikul arvasin, et ma nüüd vananenud olen. Järgmisel hetkel avastasin end mäest rõõmsalt alla jalutamas, Ukuaru valss kõrvus mängimas, linnud peakohal lendamas ning päike paistmas. Ma olin ühtäkki nii rõõmus ja teisel hetkel õnnetu. Ma kogesin midagi nii imelist, kuid ma saan sellest ainult lugusi rääkida. Mo inimesed ei olnud minuga koos.

Samuti oli üleval nii külm, et ma sain esimest korda oma elus ehitada oma sünnipäeval lumememme! Ma küll suurt ei ehitanud, kuid pisikeseks jäi mahti küll, misjärel Dimma lumepallid ära sõi. Alla jõudes hakkasid vaikselt ka käed üles soojenema ning taaskord tuli sügis tagasi! Lumi ja sadu jäi tippu. Esja juurde peab järgmine aasta tagasi minema, kui mo kaks vanderselli siia jõuavad!

Lisaks võtsin ma endale eesmärgiks teha iga tund pilti oma sünnipäeval ning seda ma ka tegin, niiet eilset päeva saate vaadata iga tunnise vahemiku järgi. Peale viimast pilti helistasid mulle mo parimad sõbrad kodusaarelt ning see skaibikõne venis nii pikaks, et voodisse sain ma alles kella ühe ajal.

Lisaks oli mul vist üks oma elu parimaid sünnipäevatorte, sest kuna meil on käsil suhkruvaba oktoobrikuu, ostsime me mo sünnipäevatordi toortoitude poest, mis minu tordi valmistamisel suhkurt ei kasutanud- ainult looduslikke magustajaid (a.la datlid, kookos jm). Ja pean tödema, et see oli vist mo elu üks parimaid kooke mis ma saanud olen! Mmm!

Igatähes- nüüd on teil võimalus vaadata järgi minu teine oktoober!

9AM